Estonian weddings according to Alvar:

Selle postituse sisu on pigem suunatud mitte-eestlastele, et neile tutvustada eesti pulma, aga ehk on siin ka eestlastele mõni minu arvamus või leid, mis on huvitav.

Alustaksin eestipärase nüüdisaegse pulmatseremoonia kirjeldamist alustaksin bürokraatlikust otsast ja selle planeerimisest. Esmalt teeb pruutpaar avalduse Eesti perekonnaseisuametisse oma soovist abielluda. Seda on võimalik teha digitaalselt või paberkandjal. Eeldades, et avaldusega on kõik korras ning Eesti riik on pruut paari nõus laulatama, lepitakse perekonnaseisuameti ametnikuga kokku kuupäev abielu registreerimiseks. Stsenaariume, kuidas siit pulma ja pulmatseremooniat edasi toimetatakse on mitmeid.

Abielu on võimalik registreerida perekonnaseisuamet hoones. Seal on selleks sobilikud ruumid. Lisa tasu eest on ka võimalik tellida ametnik et registreerida abielu enda valitud kohas. Pole harv, et eesti pulma tseremoonia viiakse selliselt läbi looduses. Ilusaid metsasid, rabasid, järveäärseid ja teisi sobilikke kohtasid selleks jagub. Religioossete pulma tseremooniate puhul registreerib pruutpaar abielu perekonnnaseisuametis ja seejärel viiakse läbi ka laulatus kirikus.

Abielu registreerimine või üldisemalt pulmatseremoonia on pigem pidulik üritus. Täiskasvanud teksades on taunitav. Lapsed ei tohiks lärmata. Kõik istuvad või seisavad oma kohal. Alkoholi joomine jäetakse hilisemaks. Kõik kutsutud teevad tseremoonia iseärasused kaasa. Nagu Sara eelnevas blogi postituses kirjeldas, et me ei võtnud osa Davidi pulma tseremooniast, oli mulle suur üllatus. Võiks ju olla piisavalt jaksu ja kannatada see tund aega tseremooniat selleks, et hiljem peol natuke lõdvemalt olla. Sarnaselt mäletan kui käisime Saraga Anuška pulmas, kus pulmatseremoonia on põletava päikese käes. Isegi et see oli väga ebamugav, polnud ma siis veel nõus oma toolilt tõsuma ja varju minema nagu teised pulmas viibijad.

Pulmatseremoonia ehk laulatus sõna tuleneb sõnast laulma, sest vanade kommete kohaselt lauldi pulmas peaaegu pidevalt. Ilmalikes eesti pulmades puuduvad konkreetselt kriitilised ja kohustusliku osad. Arvatavalt öeldakse ikka tseremoonia lõpus "Jah". Pulmaisa või perekonnaseisuameti ametnik võib esitleda tseremoonial oma vabalt valitud teksti, mis tõenäoliselt on teataval määral kooskõlastatud pruutpaariga. Sõltuvalt pruutpaarist, võivad tseremoonial esitletud tekstid sisaldada patriootlike nüansse, pruutpaari kohtumise lugusid jne.

Vanemad eesti pulma traditsioonid on rohkem seotud pulmapeoga ja pruudi kolimisega uude kodusse. Pruut pidi pühitsema ja andma andamit kaevule ja ahjule. Tähtis on, et peigmees kannab pruudi üle uue kodu ukseläve. Selliselt ei saanud vana kodu kuradikesed, loitsud ja needused pruudiga kaasa tulla. Nüüdisaegsetes eesti pulmades on vahetevahel näha mõnda üksikut vanemat eesti pulma traditsiooni. Pruut pakub külalistele oma tehtud pulma leiba. Teine vanem traditsioon on pulmaküünla süütamise tseremoonia. Pruutpaari vanemad toovad oma pulmaküünlad, mille abil süüdatakse pruutpaari pulma küünal. See sümboliseerib soojuse toomist uude koju ja kaitseb halva õnne eest.

Kokkuvõtteks, arvan pigem, et pulmatseremoonia on vähemalt ühele eesti mehele üks kahtlane tegevus, mis on kohustuslik. Pigem, et saaks selle ära ja ruttu pidu pidama.